Asukoht / Eesti Arhitektuurimuuseum

Näitus / 8 naist 4 dialoogi ruumist

Aasta / 2026

Näitus avatud / 20.02.2026 - 31.05.2026

Kuraatorid / Karen Jagodin, Hanna Karits, Tüüne-Kristin Vaikla, Taimi Soo, Liis Lindvere

Näituse kujundus / Helen Oja

Graafiline disain / Kadri-Maria Mitt

Fotod / Tõnu Tunnel

Näitus „8 naist. 4 dialoogi ruumist“ toob fookusesse neli naissisearhitekti – Maia Laul, Kirsti Laanemaa, Aate-Heli Õun, Maimu Plees –, kelle loominguline kõrgaeg jäi Nõukogude aega, ning annab võimaluse neljale täna tegutsevale naissisearhitektile uurida, küsida ja inspireeruda oma eelkäijate loomingust. Laul, Laanemaa, Õun ja Plees on naised, kes on kavandanud suuri avalikke interjööre, olnud oma ajastu ruumikultuuri eestvedajad, defineerinud loomingulisi ambitsioone erakordsete installatsioonidega näitustel, olnud võrdselt nii ainuautorid kui kaasautorid suurte kollektiivide sees. Säravad isiksused ja loojad, ent nii mõnigi kord kogenud ka autorina varjujäämist.

Näituse keskme moodustuvad neli dialoogi, mille ühes otsas on täna aktiivselt tegutseja ja teises oma eriala eelkäija mitmekümne aasta tagant. Mida oma eelkäijate loomingust üles nopitakse? Kas interjöörides, mis valmisid hoopis teistes sotsiaalsetes, majanduslikes ning ühiskondliku korra tingimustes, on tänapäeva loojale midagi kõnetavat ja olulist? Kas sisearhitektina on oma eelkäijate pärandisse süvenedes võimalik leida midagi sellist, millega praegu samastuda või millest inspireeruda?

Näituse algtõukeks on Taimi Soo ja Irena Timuski läbiviidud projekt „Inimesed pildis“, mis koondas Eesti Sisearhitektide Liidu toel kokku kümmekonna naissisearhitekti eluloolised ja loomingulised andmed nii autorite eraarhiividest kui muuseumide kogudest. Nende allikmaterjalidega suhestuvadki näituse kaaskuraatorid – Liis Lindvere, Hanna Karits, Taimi Soo ja Tüüne-Kristin Vaikla –, luues nii põlvkondadeülese ja erialasisese dialoogi.

„Maimu Pleesi lugu uurides võtsin endale eesmärgiks meie ametiala laiemalt vaadelda.

Mis olid sisearhitekti mötted ja mured 50 aastat tagasi ja kuidas siis ruumiloomele ning elukeskkonnale läheneti? Et antud ajastusse tõeliselt sisse elada, valisin ekspositsiooni lähtepunktiks teekonna läbi Maimu Pleesi loomingu ning elasin paar kuud tema interjööride, saadete ning lugude seltsis.

Minu teekonna alguspunktiks oli Pleeside pere kodu ning sealt edasi Tallinn, Jõhvi, Kohtla-Järve, Narva, Narva-Jõesuu, Pärnu. Tahtsin tunnetada neid linnu, loomingu konteksti tervikut ning ka seda, mis on nendest interjööridest tänaseks saanud.

Siinkohal saan viidata Maimu intervjuule, kus arutletakse, kas sisearhitekt on justkui oma aja looja, mis omakorda annab meie loomingule alguse ning lõpu, sest peab nentima - säilinud on vähe.

Sellegipoolest oli hetki, kus sain aru, et köik need ruumid on mõjutanud paljusid inimesi ning olnud taustaks väga tähtsatele sündmustele. Otsides Jõhvis restorani Fööniks hoonet ning pöördudes linnakodanike poole, ilmus muidu tõsiste inimeste näole helge naeratus ja oli tunda, et silme ette tekkis mälupilt restoranis veedetud ajast.

Valge Hobu trahterit peab avamise hetkest alates sama inimene. Tänaseks kaunistavad tema ja tema kaasa abielusõrmuseid trahterit sümboliseeriv hobu ning sisearhitektuuri preemia pälvinud interjöör on ühtlasi ka nende pere lugu.

Narva-Jõesuu sanatoorium pakub endiselt hinge-ja kehaturgutust ning seda kõike rikastavad kaunid trepi aatriumid, vitraazid akendel ning mõnusad avarad ruumid, kus iga ruutmeeter ei pidanud kasumit teenima. Kohvik Energia on kardinaalselt muutunud, kuid peab tõdema, et kui ilmakaared on õiged ja kohvikusse paistab hommikupäike, siis kliendid on garanteeritud igasuguse interjööriga. Narva Perekonnaseisuametis registreeriti vilmaseid õnnelikke paare veel isegi aastal 2006.. Kuid 20 aastaga on kaunid lühtrid, pannood, eritellimusmööbel nagu voluväel siit maamunalt pühitud, sest hoone funktsioon on muutunud.

Kokkuvõtteks ongi paslik tsiteerida Maimu Pleesi ennast: sisearhitektiks olemine ei ole pelgalt amet, vaid eluviis. Liikudes läbi tema loomingu ja mõtete, näen tohutut kirge, süstemaatilisust ning ka erakordset diplomaatilist oskust ühendada tellijad, ehitajad ning kunstnikud, et luua oma aega. Uurimise, joonistamise ning vaatluste kaudu on ka minus nüüd säilinud osake Maimu Pleesi loomingust ja elufilosoofiast, mida põlvest põlve samm sammu haaval edasi anda."